Poiste maailm on samuti austust väärt
5.märts 2020
Huvitavad mõtted tekkisid Martin Ehala arvamuse peale eilses Postimehes. Avaldan enda omad vastuseks Riin Seema artiklile, sest ma pole tema mõtetega nõus.
Olen rõõmus, et Riin Seema oma arvamuse avaldas ja see on tegelikult väga ilmekas suhtumine just teatud vaatega elu ja maailma kohta, kus kord ja esteetika on tugevalt üle hinnatud. Samuti lapsevanemate kohustus koos oma poisiga n.ö koolis käia ja õhtul kodus teist tööpäeva teha oma lapsega koos õppides, sest õpetaja pole suutnud klassis nii palju korda luua, et kohapeal saaks asjad selgeks.
Olgu öeldud, et näiteks Soomes on teatud mõttes taunitud, et lapsevanemad sekkuvad kodus oma metoodiliselt puudulike teadmistega süsteemsesse õpiprotsessi. Selletõttu on kodused tööd kas väga kerged ja tunnis õpitut kinnitavad või põnevad loomingulised ülesanded, mida ka poiss teha tahab.
Võin tuua meie koostööprogrammi tõttu Helsingi Ülikooli endiste matemaatika didaktikutega palju näiteid, kus seal koolides kasutatavate matemaatika õpiku/töövihiku lõpus olevad koduülesanded piirduvad vähemalt kuni 6. klassini 5-10 lihtsa tehte tegemisega kodus tunni teema kinnituseks, et see ei ununeks.
Riin Seema eripedagoogilist vaatenurka poistele nimetangi ma kaasaegseks naiselikuks kooliks, kus tihti korralikud õpetajad – kellel endal võib-olla pole kodus kasvamas aktiivseid ja loomingulisi poisse – ootavad ka koolis poistelt põhiliselt kuulekust, korralikkust ja korda. Reeglite järgimist argipäeva mõttes ehk siis sisuliselt vaid õpetaja ootuste ja nõudmiste täitmist. Loomulikult on kord ja täpsus vajalik, aga hoopis teises mõttes poisi kujunemise tegurina, mitte vaid kuulekuse kasvatajana.
Reeglid psühholoogilises mõttes ka koolis tähendavad ühiste aruteludega saadud kokkuleppeid, kus kõigil selles klassis õppivatel- õpetavatel on sõnaõigus öelda, kuidas meie peaksime käituma, kuidas õppima ja tegutsema, et kõigil – ka poistel ja ka õpetajal – oleks hea olla ja saaks hästi õppida. Õpetaja pole kuidagi eelisseisus, aga tema vaatenurka arvestatakse samuti, sest õpetaja on siis ka poiste jaoks autoriteet. Kahjuks on õpetaja autonoomia, üksi töötamise traditsioon ja õpetajakeskne ainetund hävitanud paljus õpetajate head suhted just aktiivsete poistega, kes pole tulevased „luiged“. Selle tulemuseks on õpetaja autoriteedi kahjustus, poiste vastuhakk ja õpetaja omapoolne enesekaitsesse tõmbumine.
Kui õpetaja ootab, et poisist saab kord ilus „laululuik“, kes on rõõmus partner naistele tantsuplatsil või telekas esinemas, puhtad kingad jalas ja moekas ülikond seljas, siis loomulikult pole õpetajal kannatust ega soovi määrdunud käte ja higist haiseva kuti taltsutamiseks tunnis, kelle pea ei võta mingeid kummalisi reegleid ja valemeid, aga samas võib kooli esindada näiteks õpilasfirma juhina. Või on hoopis poiss, kelle kodus on keerulised olud ja pole kedagi temale toeks.
Olen kohanud mitmeid naisi ka õpetajate hulgas, kes sooviksid väga korras maailma ja n.ö. reklaamipiltide elustumist – terved, ilusad, noored ja korralikult riides inimesed, ka lapsed. Ja kelle ilutaju ja päeva rikuvad korratud poiste vihikud ja riided, möllamine vahetunnis ning nende mingid hullud ideed või teod.
Poiste maailm minu kogemuse järgi ongi just terves mõttes selline – ka teatud protest naiseliku kooli vastu. Kui need poiste erinevused oleksid juba koolis mõistetud, et kõik pole tulevikus „laululuiged“ ega peagi olema, siis oleks poiste kujunemine valutum ja edukam. Tulemuseks õpivad nad siis tulevikus töötama isegi kangelaslikkust nõudvatel töökohtadel, kus tihti on riided määrdunud ja käed mustad – kiirabis, merel, autojuhtidena, kaevuritena, remonditöötajatena, poliitikutena, riskivalmis ettevõtjatena, metsameestena.
Nende poiste isad eeskujudena ja need poisid ise ka on ilusad ja sümpaatsed juba kooli ajal isegi oma tatiste ninade ja korratute riietega. Nende pead ei lõika võibolla kauni ja kõrgekontsalise tundliku õpetaja selgitusi, aga mõistavad kohe, kui karune sõbrakutt asjad paika paneb.
Vahel ma mõtlen endamisi, kas neid kahte maailma tohikski kokku lasta kooli peal või näidata vahel üksteisele, et teistsuguse ja võimaliku erineva elu esindajaid on ka olemas. Ja et üksteist mitte kahjustada, peaks eraldi õppima omavahel suhtlema. Õpetaja ju saab kahjustada, kui temast lugu ei peeta. Sama ka poisiga – paljud neist kindlasti ennast pardipojaks ei soovi pidada. Poistel on oma vaatenurk elule ja see on täiesti austust väärt!
Martin Ehala (PM 03.03) juhtis tähelepanu sellele, et poisid jõuavad koolis sageli halvemini edasi kui tüdrukud, ning vihjas uutele normidele, mis haridussüsteemis kehtivad, mis aga poistele ei sobi. Praegune koolisüsteem soosib logelemist ja suhtumist, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka …